Väikeaktsionär ajab kiusu

Eesti ettevõtteid painavad üha sagedasemaks muutuvad kohtuvaidlused, kus vähemusaktsionärid proovivad justiitskiusu abil saada oma tahtmist, milleks neil osaluse suurust arvesse võttes õigust ei ole. Juba legendaarseks on muutunud BLRT juhtum, samamoodi on kiusaka vähemusaktsionäriga hädas Ekspress Grupp.

Suurt pilti tajumata jääb märkamata, et möödunud aastaga on kohtupraktika loonud rea üksteisele järgnevaid pretsedente, mis võivad annavad seaduse mõttega märkamatult täiesti vastupidise tulemuse.

Iga Eesti ettevõtluskliimast ja majanduse käekäigust lugupidav inimene peaks muret tundma, et aktsionäri panusest lähtuvat otsustusõigust püütakse märkamatult asendada vajaduspõhise õigusega.

Väikeaktsionäride asemel oleks õigem rääkida vähemusaktsionäridest. Vähese panusega kaasneb vähene õigus. Loogiline.

Praegu on igal isikul õigus luua oma firma, siseneda olemasoleva firma omanikeringi või börsi kaudu investeerida. Kuid see õigus siseneda on seotud vastutuse ja hoolsuskohustusega ning alles seejärel õigusega midagi vastu saada. Kõigepealt tulevad kohustused ja hoolsuskohustus (hoolsus ka selles mõttes, kuhu oma rahaga investeerida) ja siis alles saabuvad õigused. Mitte vastupidi. Igaüks peab enne omanikuks saamist enesele selgeks tegema, millised on sellise omandiga seotud kohustused ja õigused, millised on pikaajalised plaanid.

Miks peaks keegi tahtma minna oma firmaga börsile, kui sellega avab ta ukse ka mõnele kiuslikule vähemusaktsionärile? Miks peaks välisinvestor investeerima meie ettevõtetesse, kui ta ei saa olla kindel, et tal on kontroll oma omandi üle ja et mõni vähemuspanustaja tema hiilgavat ideed põhja ei lase?

Majanduses ei ole võrdsus võimalik, ettevõtlus põhineb konkurentsil. Pole võimalik minna OPECi laua taha oma kahe lömmis kanistri ja kolme roostes ämbriga nõudma samu õigusi, mis naftamaardlate omanikel. Maailm ei toimi niimoodi. Igaühel, kes ei ole rahul oma praeguse olekuga majandusmaastikul, on võimalus luua oma ettevõtmine ja olla seal suurosanik või ainuomanik.

Teiste töö segamine ei too majandusse mitte midagi juurde, küll aga teeb selle vaesemaks. See ei söö mitte ainult äriühingu, vaid kogu ühiskonna ressursse, sest bilanssi koostades ei tohi arvestamata jätta ka sadu tuhandeid ametnikutunde, mis on kulunud kohtute, ministeeriumide ja seadusandja ressurssidele.